Maasoojusenergia 4 liiki
Maasoojuspumba kasutamiseks on vajalik sobiva madalatemperatuurilise soojusallika olemasolu. Kasutada saab nelja erinevat looduslikku energiaallikat, millest sobivaim valitakse lähtuvalt asukohast ja energiavajadusest. Eestis on enamasti kasutusel maakollektor (horisontaalne kollektor), kuid alternatiivina võib kasutada ka soojuspuurauku (energiapuurauk), energiakaevude avatud süsteemi või maja lähedal olevat veekogu
Maakollektor (horisontaalne)
Suve jooksul salvestub maapinna ülemistesse kihtidesse päikeseenergia (samuti ka vihmavee- ja maapinna lähedase õhu soojusenergia). Kollektori pikkus sõltub soojuspumba võimsusest jäädes tavapäraselt suurusjärku 250 – 1 000 m. 1 m² eramu köetavat pinda vajab vähemalt 3 m horisontaalset maakollektorit ja vähemalt 3,6 m² vaba maapinda. Eelistatud on niiske pinnas (seda lühem on maakollektori torustik), vastandub kuiv ja liivane pinnas. Maakollektori torustik paigaldatakse ca. 1 m sügavusele vahekaugusega ca. 1 m. Torustik täidetakse külmumiskindla ringleva vedelikuga (külmakandja) millele ülekandunud maasoojusenergiat kasutatakse soojuspumba abil hoonete kütmiseks ja sooja tarbevee tootmiseks.
Soojuspuurauk (kinnine süsteem)
Soojuspuurauguks nimetatakse vertikaalseid või kaldu puurauke, kuhu paigaldatud torustiku kaudu ammutatakse pinnasekihti salvestunud päikeseenergiat. Soojuspuuraugu sees on 1-2 U-kujulist plasttoru ning torus ringleb külmakindel (nt. etanooli) vesilahus. Sügavus on tüüpiliselt 50-250 m. Eestis lubatud rajada maapinnalt esimesse aluspõhjalisse veekihti. Kehtiva korra kohaselt tuleb puurauk täita (nt savi-betooniga).
Energiakaev (avatud süsteem)
Energiapuurkaevud on rajamise viisi, konstruktsiooni, materjalide ja hooldusalanõuete poolest tavalised puurkaevud. Kui põhjavesi on saadaval ja ka kergesti ligipääsetav, võib seda kasutada soojusallikana, sest põhjavee temperatuur on aastaringselt vahemikus 7° – 12° C. Põhjavee kollektori süsteemis on kaks vertikaalset või kaldu puurauku, mille vahekaugused on 15 – 20 m ja sügavus umbes 25 m. Antud tehnoloogilise protsessi erinevuseks võrreldes teiste kollektorite paigaldussüsteemidega on, et kollektor paikneb hoones ja läbi selle juhitakse põhjavett. Vett võetakse ühest kaevust ja juhitakse teise. Puurkaevu vee kasutamine ei kahjusta põhjavett, sest soojust võetakse kinnise süsteemi abil ja süsteemis kasutatavad materjalid on plast või roostevaba teras. Samuti ei muutu sellega põhjavee tase veehorisondis, sest avatud süsteemi võib vaadelda ühendatud anumatena, kus ühest puurkaevust võetav vesi viiakse teise puurkaevu kaudu maa alla tagasi veetaset muutmata. Oluline on, et puurkaevud oleksid ühesügavused ja asuksid samas veehorisondis.
Veekollektor
Veekollektor sarnaneb tehnoloogiliselt maakollektoriga, mille abil on võimalik ära kasutada veekogudesse (järved, jõed, meri) kogunenud ja talletunud vaba energia.Kollektor paigaldatakse veekogude põhja kas silmus- või laotatud meetodil. Silmus-meetodi eeliseks on lihtne ja kiire paigaldus; jälgima peab, et veekogud oleksid piisavalt suured ja sügavad. Paigaldamisel kollektor uputatakse ja kinnitatakse raskustega veekogu põhja. Antud tehnoloogilist lahendust saab kasutada, kui hoone on ehitatud veekogu lähedale.